Chanakya „Kuninga käsiraamat“

Hiljaaegu üllatas mind hea sõber luuletaja ja tõlk Mathura, kinkides mulle verivärske eestikeelse teose „Kuninga käsiraamat“. Selle raamatu tõlkimise ajendi oli ta saanud meie ühistest vestlustest Indias. Nimelt olin jaganud temaga konsultandi ametis veedetud aja jooksul kogunenud mõtteid riigi- ja organisatsioonide juhtimise kohta ning Mathura leidis kohe paralleele omaaegse India ühe kuulsaima riiginõuniku Chanakya mõtetega. Nii sündiski eestikeelne väljanne „Kuninga käsiraamat“.

Vaatamata tõigale, et aegade jooksul on vahetunud riigikorrad ja valitsemismehhanismid, on muutunud organisatsioonide ülesehitus ja iseloom, on inimese põhiloomus jäänud muutumatuks. Ja seda aastatuhandete jooksul.

Umbes 4. sajandil eKr elanud India tark Chanakya pani omaaegsele valitsejale kirja riigijuhtimisõpetuse, mida on hiljem võrreldud Macchiavelli „Valitsejaga“. Kuigi Chanakya õpetused pärinevad rohkem kui kahe tuhande aasta tagant, on paljud neist praktiliselt kasutatavad ka tänapäeval. Chanakya õpetused on suunatud riigivalitseja(te)le, kuid nende rakendamine on abiks mis tahes tänapäevase organisatsiooni juhile.

Mõnesajas värsis annab Chanakya edasi lihtsad printsiibid, millele juhtimine peaks tuginema. Lugeja saab teada ka peamised takistused ja eksimused, mis viivad vältimatult ebaõnnestumisele.

Mõnesajas värsis annab Chanakya edasi lihtsad printsiibid, millele juhtimine peaks tuginema. Lugeja saab teada ka peamised takistused ja eksimused, mis viivad vältimatult ebaõnnestumisele.

Nii ütleb Chanakya: „Teenrid (loe: töötajad) jagunevad headeks, keskpärasteks ja kehvadeks. Neile tuleb jagada ülesandeid vastavalt nende võimekusele. Välja selgitamaks teenrite (loe: töötajate) väärtust, peab valitseja (loe: juht) neile jagama erinevaid ülesandeid.“

„… valitseja (loe: juht) peaks usaldama ülesandeid alati tarkade inimeste hoolde ning vältima inimesi, kel puuduvad head omadused. Nii tagab ta õigluse, õnne ja õitsengu kasvamise.

Valitseja (loe: juht) ei tohiks ametisse nimetada inimesi, kes petavad, on ebaausad, julmad, innutud, ebapädevad ja arad.

Valitseja (loe: juht) peaks vältima inimesi, kel puudub kannatlikkus ja ustavus.
Võimu ei tohiks usaldada inimesele, kes on ülearu avameelne, julm, sõltuv pahedest, ahne, priiskav ja arg, niisamuti nagu seda ei tohiks usaldada inimesele, kes peab end kõigist ülimaks.“

Chanakya on kirjutanud, et „valitseja kohustusi on viis: nurjatute karistamine, õiglaste tunnustamine, riigivarade arendamine ausal viisil, hüvede erapooletu jagamine ning riigi kaitsmine.“

Ehk oleks paslik meede tuletada ka meie tänastele riigijuhtidele, et „valitseja ei tohiks ebaedu korral heituda, niisamuti nagu ta ei tohiks edu korral joovastuda. Valitseja peaks loobuma lõbudest ja naudingutest. Need, kes on sõltuvuses lõbudest, langevad kergesti vaenlase lõksu.“

Ja mõni sõna rahvalegi: „riigid, mil pole juhti, hävinevad nagu ka need, mida juhib palju juhte, naisjuht või lapsjuht. Inimene ei peaks peatuma riigis, mil pole juhti või mil on palju juhte, naisjuht või lapsjuht.“

„Kuninga käsiraamatu“ 45 leheküljel annab Chanakya igas lauses edasi tarkuse, mis võib muuta nii mõnegi organisatsiooni või riigi, miks mitte ka ennast juhtiva isiksuse tegevuse edukaks. Kindlasti aitavad need õpetused aga vältida ebaõnnestumisi oma ametis. Soovitan soojalt igale juhile!