Tulevik on juhtideta ettevõtete päralt

Tänases ärimaailmas on juurdunud neli vale arvamust, mis on põhjustanud ka viimase aja majandusprobleemid:

1. Kellegi ärakasutamine on lihtsalt äri, see pole midagi isiklikku. Jõhkrus pole küll midagi, mille üle uhke olla ja mis tagaks pikaajalise edu.
2. Majandusteaduse seisukoht, et ettevõtte ainus eesmärk on teenida aktsionäridele kasumit, ei vasta küsimusele kelle ja mille arvelt.
3. Asjad tuleb ära teha - «just do it» põhimõttel. See tekitab äraspidise eesmärgi. Näiteks personaliosakonna ülesanne on inimesi motiveerida ja sundida, selle asemel et töö sisu inimväärsemaks muuta.
4. Riskijuhtimise eesmärk on isoleerida ettevõte välistest kuludest; näiteks keskkond, tervis, turvalisus jne. Äriettevõtted ei võta ei sotsiaalset ega ühiskondlikku vastutust ja me oleme ise selle loomises ja aktsepteerimises süüdi.

Kõik ülaltoodud uskumused on amoraalsed ning äristrateegiat ei saa võrdsustada heietustega elevandiluutornis teemadel risk, regulatsioon ja määramatuse juhtimine.

Kolm juhtimismudelit

Ülaltoodud valearvamustel baseeruvate juhtimismudelite efektiivsus ja toimimine ajas väheneb. Põhjuseks on alternatiivide teke. Dov eraldab oma uuringute tulemusena kolm kronoloogilises järjestuses juhtimismudelit koos protsentuaalse jaotusega.

1. Pime kuulekus (blind obedience) 43 protsenti. Klassikaline 20. sajandi alguse sõjavägi.
2. Informeeritud nõustumine (informed acquiescence) 54 protsenti. Tänapäevased 20. sajandi lõpu teabefirmad.
3. Sõltumatu juhtimine (self-governance), 3 protsenti. Nn juhtidevaba ettevõtte mudel.

Nagu ülaltoodud protsentidest näha, siis enamus ettevõtteid on tänaseks liikunud tasandile 2 ning mitmed uued üritajad või edumeelsemad organisatsioonid on jõudnud kolmandale tasandile. Oluline vahe nende kahe tasandi vahel seisneb asjaolus, et sõltumatu juhtimise korral oli parem nii finantstulemus kui motivatsioon.

Seidmani lahendus on hierarhia asendamine nn kollektiivse sõltumatu juhtimisega (self-governance, ka collective intelligence jne.). Tänapäeva maailmas on ettevõtete kultuur muutunud välispartnerite jaoks avalikuks ning töötajad ja tarbijad saavad otsustada väärtuste, mitte näiteks hinna põhiselt.

Seidmani arvates on ärikultuur pöördumatult muutumas. See ei tähenda, et aegunud ärimudelid, juhtimine ja loogika kaoksid üleöö, kuna tööstusharude teadmis- või kapitalimahukus on erinev. Uued juhtimis- ja ärimudelid vajavad aega ning rohket eksperimenteerimist. Kuid suunda sõltumatule juhtimisele ei saa tema hinnangul miski väärata.