Kulude juhtimine – kas raha või aeg?

Ülle Pärl, PhD kandidaat, juhtimiskonsultant , 28.07.2009

Prindi Kommenteeri Saada sõbrale
Püsikulud moodustavad tänapäeval varasema ajaga võrreldes ja seda enam edaspidi aina suurema osa kõikidest kuludest. Kuna püsikulude osatähtsus järjest kasvab ning teatavasti on püsikulud vähemalt lühiperioodis konstantsed, siis enam ei ole oluline mitte see, kui suur on toote või teenuse täpne (tootmis)omahind, vaid hoopis see, kui palju toodet või teenust suudetakse ühes ajaühikus toota ja maha müüa.

Enam ei anna konkurentsieelist see, kui palju materjali kulub ühe või teise toote tegemiseks (kuigi seda peab kindlasti kontrollima ja jälgima) ja teenuse osutamiseks. Hoopis olulisem on see, kui ratsionaalselt suudetakse korraldada tööde ettevalmistamise ja lõpetamise protsess.
Enam ei anna konkurentsieelist see, kui palju materjali kulub ühe või teise toote tegemiseks ja teenuse osutamiseks. Hoopis olulisem on see, kui ratsionaalselt suudetakse korraldada tööde ettevalmistamise ja lõpetamise protsess.
Määravaks saab, kui palju suudetakse turul toodet/teenust maha müüa. Ettevõtte edukuse määrab see, kui hästi töötajad teavad, mida nad homme või järgmisel nädalal teevad, ning suudavad selle tarvis tegevused kõige ratsionaalsemal moel korraldada.

Maksab aeg ja mitte niivõrd toode/teenus. Seega probleem taandub vähemalt lühiajalises perspektiivis väga lihtsale küsimusele: kui suur on teenindaja/tootja ajaühiku maksumus (kui suur on selle töökoha maksumus) mingis perioodis ja mida selle ajaga tehakse? Probleem ei ole mitte suurtes kuludes ja „kulude juhtimises“ (või vähendamises) ning täpses toote omahinna arvutamises, vaid põhiprobleem on hoopis tulude ja selle kaudu efektiivsuse suurendamises, sest enamik kulusid, vähemalt lühiajalises perspektiivis, „on ju niikuinii“ ja ülejäänute mõjutamisruum on suhteliselt väike.

Üks probleem, millele peab tähelepanu juhtima, on asjaolu, et püsikulude ja üldkulude arvestust peetakse tavaliselt kululiikide kaupa (näiteks: tööjuhtide ja toetava personali töötasud), mitte selle lõikes, mis selle ressursiga (kuluga) tegelikult tehti ehk mitte siis tegevuste kaupa. Jälle taandub tegelikult probleem aja arvestusele. Näiteks, millise toote või teenuse või kliendiga tegelikult meie ettevõtte töötajad suurema osa oma tööajast tegelevad, millise toote või teenusega seoses seadmeid ja ruume kasutatakse, milline toode või teenus olemasolevat ressurssi tegelikult kasutab. See tähendab, kui palju võtab aega erinevate toodete, teenuste või klientidega tegelemine ja seejärel – kui palju see aeg kokku meile maksma läheb.

Kulude analüüsi tegevuste kaupa nimetatakse tegevuspõhiseks kuluarvestuseks. Kulude arvestust kõigepealt ressurssidelt tegevustele ja seejärel tegevustelt konkreetsetele toodetele ei ole võimalik teha kirurgilise täpsusega, kuid parem on tegevuspõhise kuluarvestuse põhimõtteline õigsus kui teiste meetodite täpne vale. Tegevuspõhise kuluarvestuse alusel leitud omahindade analüüse on mõistlik teha teatud perioodi järel. Tavaliselt piisab aastas kord või paar tehtud analüüsist, et aru saada olulisematest kulu ja kasumit mõjutavatest protsessidest.
Traditsioonilise finantsarvestuse tarvis vajamineva omahinna leidmise puhul kasutatakse sageli tooteühikute hulka üldkulude jagamisel. Seetõttu seotakse nende toodete omahinda, mille tootmiskogus on suurem, ka suurem hulk püsikulusid. Püsikulud teatavasti aga ei ole seotud mitte toodete/teenuste arvuga, vaid ajaga. Järelikult võime sellise arvestusmeetodi puhul kanda suurearvuliste toodete omahinda ebaõiglaselt suure hulga kulusid. Siit tulenevalt saame nende toodete omahinna suurema, kui see reaalselt on, ning nad subsideerivad meie teadmata väiksemaarvulisi, kuid ajakulukamaid ja tegelikkuses rohkem ressurssi kasutavaid tooteid.

Üheks probleemiks võib saada ka kasutamata võimsuste kulu kajastamine toote või teenuse omahinnas. Selline omahinna arvutus hägustab saadavat informatsiooni ning lisaks võib viia “surmaspiraalini”. Nõudluse ja toodangu hulga kahanemine põhjustab kasutamata võimsust, mille tagajärjel toodetud ühiku omahinda kasvab (st jagatakse toodetud ühikutele kogu ressursi käigushoidmise maksumus). Siit edasi on surve müügihinna tõusule (omahind ju tõusis!), mis garanteerib tulevikus veelgi madalama nõudluse ja suuremad kasutamata võimsuse kulud.

Sama lugu võib juhtuda ka olukorras, kus kas oskamatusest või mingil muul põhjusel (näit turundusosakond ei suuda piisavalt müüa või tootmisjuht töölisi piisavalt tööle organiseerida) ei suudeta olemasolevat ressurssi võrreldes konkurentidega efektiivselt koormata ning arvutused näitavad teenuse või toote kõrget maksumust. Siit tekib surve hinnatõusule või kõrgema hinnaga pakkumiste tegemisele (näit ehitusturul), mis aga omakorda tekitab veel suurema ressursi alakoormatuse ja kasumi vähenemise/kahjumi suurenemise.
Seega, kulude ja raha arvestus on harjumuspärane ja vajalik aastaaruande koostamiseks (vähemalt), kuid võib-olla peaks hoopis enam tähelepanu pöörama nüüd ja edaspidi aja arvestusele.
Kommenteeri
Sinu nimi *
E-mail
Tekst *