Millised õunad on seest mädad?

Olen sama autoga sõitnud alates 2001. aasta jaanuarist. Liisisin alguses uuena, siis korra pikendasin liisingut ja lõpuks ostsin välja.

Korra olen vahetanud sellel elukal välja parempoolse esimese ratta pooltelje, aga ei enamat. Kõrvalt vaadates tundub teine üsna kulunud, kuid maanteel ja metsa vahel rebib endiselt hästi.

Olen paar korda mõelnud, et võiks ju sõiduki maha müüa ja uue liisida. Nii hea pilli eest saaks piisavalt raha, et uue auto eest korralik sissemaks tasuda. Kuid segab üks väike asjaolu: kümme aastat ja enam kui kakssada tuhat kilomeetrit läbi sõitnud autode hinnad on palju madalamad, kui minu usin Patrol mu meelest väärt on.

Majandusteadlased kutsuvad seesugust nähtust informatsiooni asümmeetriaks. Või kui lihtsalt öelda, siis on asi nii, et mina tean sõiduki väärtust oma isiklikust kogemusest, kuid võimalikud ostjad kobavad pimeduses. Nemad ei tea, et just see auto on hästi hoitud ja töökindel. Ja muidugi ei usuks nad ka minu juttu, sest kasutatud autode kiitjaid on nähtud küll ja küll.

Kasutatud autot ostes ei ole mõistlik eeldada, et sõiduk, mis sulle meeldib, on ka töökindel. Mõistlik on olla ettevaatlik ja eeldada, et ju on tegemist parimal juhul keskmises seisukorras oleva sõidukiga. Kuid minu Patrol pole ju keskmine ja seepärast ei hakkagi ma seda müüma. Nagunii ei saaks mõistlikku hinda. Nii juhtubki, et müüki pannakse vaid keskmised ja viletsamad autod. Ostjad muidugi teavad seda ja soovivad veel madalamat hinda.

Niisuguse triviaalse tähelepaneku eest anti tolsamal 2001. aastal, kui ma oma Patroli ostsin, Nobeli majanduspreemia mehele, kelle nimi on George Akerlof.

/---/

JÄTKUB

Teksti lõpuni lugemiseks saatke palun kiri aadressil kolumn@bda.ee  märgusõnaga TELLIN ja lisage sinna juurde, kes te olete ja mida teete. Mind huvitab, kes mu tekste loevad.