Sotsiaalsetest ettevõtetest saavad järgmised suurbrändid

Sotsiaalsetest ettevõtetest saavad järgmised globaalsed suurbrändid, kuid kõik sotsiaalsed ettevõtted ei ole ühesugused.

Ennustan, et viie aasta pärast on sajast kõige edukamast brändist kümme sotsiaalsete ettevõtete brändid. Mis on sotsiaalsed ettevõtted? See on uus organisatsioonivorm. Üha rohkem kerkib esile kombineeritud tegevusaladega firmasid, mis moodustatakse selleks, et edendada sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonna heaolu. Seal, kus sotsiaaltehnoloogiad kohtuvad sotsiaalsete ettevõtetega, on oodata ohtralt innovatsiooni.

Mis täpsemalt on sotsiaalne ettevõte? Sotsiaalne ettevõte on peamiselt sotsiaalsete eesmärkidega firma, mis investeerib oma kasumi edasi

• 1. Majandusliku väärtuse loomine kasumi näol ning selle kogumahus suunamine suurema eesmärgi teenimiseks. Sageli hõlmab see kommuunipõhiseid teenuseid, nt kommunaalpangandus.
• 2. Majandusliku väärtuse loomine kahe või kolme tulemuse saavutamise teel ning sellest lähtuvalt ärimudeli loomine, nagu näiteks väärtuspõhised kaubad/teenused, aus kaubandus jne. Ettevõte, mille ärimudel või -strateegia sisaldab lisaks kasumile suunatust ka sotsiaalset missiooni.
• 3. Majandusliku väärtuse loomine, täiendades olemasolevat ärimudelit sotsiaalsete komponentidega.
• 4. Töökohtade näol väärtuste loomine ning toetades osaliselt tuludest raskustes rühmi ja pakkudes koolitusi ning töökohti (see tööhõivemudel läheneb pigem mittetulundusühingute omadele).

Mina ei arva, et sotsiaalsed ettevõtted peaksid konkureerima väiksemate kulude (palkade, vähendatud üüritasude jne) põhjal. Nad ei saa jääda lootma madalamale kulustruktuurile ja konkureerida kasumit taotlevate ettevõtetega, mille toodete/teenuste kvaliteet on madalam, vaid peaksid keskenduma innovatiivse ärimudeli loomisele, mis võimaldaks neil konkureerida nagu iga tavaline ettevõte.

Nad ei peaks eksisteerima ainult selleks, et võimaldada töökohti (mis on puhtalt mittetulundusühingute roll), vaid looma väärtust inimkapitali ning oskustööjõu arendamise teel, nagu iga teine ettevõte. Paljud tööhõivepõhised sotsiaalsed ettevõtted ei tegutsegi 100% sotsiaalsete ettevõtete ärimudeli põhjal. Nad pakuvad töökohti ja koolitust oma sihtrühmadele või „klientidele“ – inimestele, kellel on tööturule raskem pääseda, nagu näiteks puuetega inimesed, kodutud, riskirühmadesse kuuluvad noored ja endised kurjategijad.

See mudel on kinnituseks selle klientidele loodavate töökohtade vajalikkuse kohta oskuste arenduse ning klientide võimete ja piirangute arvestamise, kuid ka majandusliku elujõulisuse koha pealt. See on üldjuhul sisene mudel: ettevõtteks on sotsiaalprogramm, mille missioon keskendub klientidele töökohtade loomisele. Loodetavasti toob tulevik juurde innovatiivseid sotsiaalseid ettevõtteid, kes arendavad seda põhimõtet edasi, innoveerides rohkem ning suutes toota korraliku kapitalikasumiga. Selleks, et saada kahekordse tulemiga sotsiaalseks ettevõtteks, peab see eemalduma traditsioonilisest mittetulundusmudelist.

Sellises ettevõttes peaks rõhku asetama nii investoritele kui ka isikute ning kommuunide suutlikkusele aidata iseennast. Sotsiaalsed ettevõtted peaksid toetama kommuune ja rajama sotsiaalset kapitali; rahanduslikku kapitali EI saa sellest võrrandist eemaldada. Loodetavasti selgitan seda arusaadavalt?

Qn (Yale’i juhtimiskooli väljaanne) küsis Scott Griffithilt (Zipcari tegevdirektorilt), millest lähtub sotsiaalse ettevõtte direktor, kui sotsiaalsed eesmärgid lähevad konflikti kasumist motiveeritusega. Ta vastas: „Juba meie ärimudeli põhiolemusele vastavalt lisanduvad sotsiaalsed eelised sedamööda, kuidas me kasvame. Enamikul meie liikmetel pole autosid. Uuringud näitavad, et selle tulemusena iga auto, mille me välja laseme, võtab turult ära umbes 20 isiklikku autot, kuna inimesed eelistavad autot mitte osta või müüvad oma auto maha.“

„Sellest 20-ühele suhtest võidavad ka koduste majapidamiste rahakotid. Uuringute põhjal teame, et majapidamine, mis on investeerinud Zipcari, hoiab aastas transpordikuludelt kokku 6000–7000 dollarit. See on ühiskonna jaoks selge sotsiaalne ja majanduslik eelis, mis ajapikku aina kasvab.“

„Paljud majandusteadlased teavad, et niipea, kui hakkad ostma mingit asja ühiku kaupa, mitte ei tee fikseeritud kulutust, muutud sa raha kulutamise asjus palju teadlikumaks. Seega hakates autotranspordi eest maksma mitte fikseeritud hinda, nagu auto omamise puhul, vaid muutuvat hinda või hinda ühiku pealt, nagu Zipcari puhul, muutuvad inimesed liiklemise koha pealt palju teadlikumaks. Ning nad arvestavad: kas minna jala? kas kasutada ühistransporti? kas võtta Zipcar? Nende sõiduvahendi kilometraaž kahaneb poole võrra. Määravaks teguriks on majanduslik olukord, millele lisandub tekkiv sotsiaalne kasutegur ja teadmine, et valides Zipcari, teed heateo keskkonnale ja ühiskonnale.“